Me teame juba mõnda aega, et polüvinüülkloriid (PVC) on tõsiselt ebalahe materjal, millele printida, kuid seda on veel kohutavalt palju. Vaatamata PVC keskkonnanaaskusele, mida ei saa ringlusse võtta, toimib see paljudes trükirakendustes väga hästi peamiselt seetõttu, et see on odav. Bännerid trükitakse sageli PVC-le kasutamiseks nii sise- kui ka välistingimustes. Need on tugevad, vastupidavad, kerged ja ilmastikukindlad, nii et neid kasutatakse endiselt laialdaselt ja nende tootmiseks on saadaval palju printereid. Aga mitte kauaks.
2019. aasta mais liigitas Baseli konventsioon PVC jäätmed teatamiskohustuslikuks materjaliks. Alates 1. jaanuarist 2021 tuleb teatada PVC liikumisest, näiteks prügimäele, ning teha ulatuslikku paberimajandust. Paberimajanduses tuleb täpsustada kõik punktid, mille kaudu PVC jäätmed läbivad, ja tasud, võttes aluseks saadetiste mahu ja sageduse. Nõuete täitmata jätmise eest määratakse trahve.
See on hea uudis keskkonnale ja ka trükise jätkusuutlikkusele. Wikipedia andmetel toodetakse igal aastal umbes 40 miljonit tonni PVC-d ning see on polüetüleeni ja polüpropolüüni järel maailmas kolmas kõige laialdasemalt kasutatav polümeer. Seda kasutatakse kõikjal alates ukseraamidest kuni torustike, pakendite ja siltideni. Kuigi see on kasulik, on see ka väga mürgine materjal toota, kasutada ja kõrvaldada. Greenpeace nimetab seda "mürgiseks plastikuks", sest alates tootmisest kuni selle eluea lõpuni laseb PVC keskkonda mitmesuguseid mürgiseid kemikaale. Ja nagu ka keskkonnatoksiinide puhul, koguvad need kemikaalid meie õhku, vett ja toiduahelaid. See on tõsine asi, sest lisaks keskkonna kahjustamisele võivad PVC kõrvaldamisel eralduvad kemikaalid olla otseselt kahjustavad inimeste tervist.
Seda PVC-d peetakse nüüd teatamiskohustuslikuks materjaliks, on hea uudis, kuigi võib-olla mitte siis, kui tegelete trükitud PVC-bännerite ja märkide ostmise või tootmisega. On selge, et uutel eeskirjadel on eriline mõju allkirjastajatele ja kuvajatele ning nende klientidele, kes peavad kas bürokraatiaga kaasa minema või valima oma tööks mõne muu substraadi. Uued eeskirjad muudavad PVC kasutamise ka palju kallimaks, kuid see on osa kavatsusest. Keskkonnaeeskirjad on mõeldud käitumise muutmiseks ning PVC Baseli konventsiooni puhul julgustab see ettevõtteid otsima mujalt oma bänneri- ja märgisubstraate. See tõstab kõige tõenäolisemalt tekstiilide profiili ja kasutamist alternatiivina, nii et võime eeldada, et turule tuleb uute tekstiilipõhiste substraatide liim. Need toovad samaväärset kasu KUI PVC, kuid ei kuulu Baseli konventsiooni alla, neid ei ole võimalik ringlusse võtta või need on ohtlikud inimeste tervisele.
– Laurel Brunner
